[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hargᴜtõlõma v <hargᴜtõllaʔ, hargᴜtõlõ> (käsi, jalgu) laiali ajama, hargitama ▪ Ivvo jäi tii .pääle hargᴜtõlõma Ivvo jäi teele harkisjalu seisma; kaŕus õks kui .kargas üle kraavi, jala.harkõ hargᴜtõllõs (rahvalaulust) kui karjus hüppab üle kraavi, [siis] jalgu hargitab. Vrd hargahutma, hargᴜtama

helähütmä1 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> liigatama ▪ .täämbä vagalikku ilm, liigahuda‿iʔ midägɪ ei ka helähüdäʔ täna on vaikne ilm, ei liigata ega liigu miski; nigu paigast helähüt´ hobõnõ hobune justkui liikus paigast; saiʔ õnnõ karbi ust helähüttäʔ niʔ karaś tuld kõ̭ik´ tarõ täüś (muinasjutust) nad said vaevalt karbi kaant liigutada, kui kogu tuba kargas tuld täis. Vrd hel´ohutma, liigahama, liigahuma, liigahutma

irvähütmä v <irvähüttäʔ, irvähüdä ~ irvähütä> korraks irvitama ▪ tśura ronõ .keldre katusõ pääle, irvähüt´ ni sattõ .arki .maaha poiss ronis keldri katusele, irvitas korraks ja [juba] kukkuski maha

.istja2 adj <.istja, .istjat> van majutatud ▪ .istja sõda, ku suurõb talo, .panti katś sõamiist, a ku oll´ .vaenõ talo, sis oll´ ütś majutatud sõjavägi, kui oli suurem talu, pandi kaks sõjameest, aga kui oli vaene talu, siis üks

katsi|.vaehti ~ katsi|.vaehtidi adv kahe vahel, kahe vahele ▪ tä oll´ sääl kummalõ maah, nii et jõvva‿as tullaki, inne kui katsi.vaehti .tuudi ta oli seal kummuli maas, nii et ei jaksanud tullagi, enne kui kahe [inimese] vahel toodi; kotost viiäs õks .kuulja viil kõrd maad kässi pääl, poisɪʔ .võtvaʔ neläkese tiranikkegaʔ kirstu katsi.vaehtidi kodunt viiakse surnu veel natuke maad kandes, poisid võtavad neljakesi käterätikutega kirstu [paaris] kahe vahele. Vrd katsi.vaehistõ, katsi|.vaihtõ

kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kiku ▪ pujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

krokin s <krogina, kroginat> rogin, ragin ▪ kroginat kuulõt vah? raginat kuuled või?; oss .murdo .katske ku krokin P oks murdus katki nii et ragin [taga]. Vrd rokin, räkin, räähᴜ̈s

kuku|päiv s <kuku|päävä, kuku|.päivä> lastek pühapäev pärast paastu ▪ latsõʔ oodiʔ õks kõ̭kõ inäbä, kunas kukupäiv tulõ lapsed ootasid kõige rohkem, millal [paast lõpeb ja] pühapäev tuleb; latsõʔ iks loiʔ .sõrmi päält, õt śoo papopäiv ja śoo papopäiv koonɪʔ jäi katś perämäist .sõrmõ, sis ütś oll´ sannapäiv ja perämäne oll´ jo kukupäiv lapsed ikka lugesid sõrmede pealt, et see on [veel] paastupäev ja see [ka veel] paastupäev, kuni jäi kaks viimast sõrme, siis üks oli saunapäev ja viimane oli juba pühapäev; kaeʔ, kukupäiv istᴜs jo kõoh, .kullõs, ku kiä ikk, toolõ tulõki‿iʔ vaata, pühapäev istub juba kase otsas, kuulab, kui keegi nutab, siis sellele ei tulegi; kukupäävä .anti .piimä süvväʔ ja lihha paastu lõpetanud pühapäeval anti piima süüa ja liha

käänähümä v <käänähüdäʔ, (ta) käänähüs> , käänähtümä <käänähtüdäʔ, käänähtü>
1. käänduma ▪ kurva‿ks paigalõ panõhtu, kurva siin istõlõ käänähtü (rahvalaulust) kurvana jäin ma paigale pidama, kurvana siin käändusin istuma
2. (välja) väänama, väänduma ▪ ku kohe läät, käänähhüs .veit´kese ni .arki nisõldus kui lähed kuhugi, [jalg] väändub veidi ja nikastubki; soonõʔ arʔ käänähhüseʔ vai mis tuu om sooned väänduvad või mis too on (või kuidas seda öelda). Vrd .käändümä

külesnik s <külesniga, külesnikka> karjuse abiline (karja külgedel) ▪ .külge pand´ üte kaŕusõ, .tõistõ .külge pand´ tõõsõ kaŕusõ, nuuʔ olliʔ külesnigaʔ [peakarjus] pani ühele küljele ühe karjase, teisele küljele pani teise karjase, nood olid karjuse abilised. Vrd edesnik, peräsnik1

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad

kõ̭õ̭st ~ kõõst adv ainult, kõigest ▪ näil kõ̭õ̭st katś latsõkõst .omgeʔ neil kõigest kaks lapsekest ongi. Vrd kõ̭gõst

laanõ|vitäi s <laanõ|vidäjä, laanõ|vidäjät> euf kurat ▪ sääl oll´ ütś uuś .lähkuh, ni sinnäʔ karaś vana laanõvitäi .sisse, ni kattõ .ärki silmist (muinasjutust) seal läheduses oli üks urg, sinna hüppas vanakurat sisse ja kaduski silmist. Vrd laanõelläi, laanõ.kõ̭ndja

lõbahutma v <lõbahuttaʔ, lõbahuda ~ lõbahuta> alla neelama, kugistama, kiiresti ära sööma; lõmpsama ▪ tsiga oll´ .vällä päsnᴜ̈ʔ ni kohetusõ ar lõbahhutnuʔ siga oli välja pääsenud ja taigna ruttu alla kugistanud; vanahalv nägi kassikõist ni lõbahut´ arki kassikõsõ (muinasjutust) vanapagan nägi kassikest ning neelaski kassikese alla; suur kuvvõpangilinõ .katla sai pernaasel .ruuga keedetüs, midä kõõst ütes kõrras tälle lõbahuttaʔ sai (muinasjutust) perenaisel sai suur kuupangeline katel suppi keedetud, mida sai talle (ahjualusele) kõigest üheks korraks lõmpsata. Vrd lõksahutma, lõnksahutma, neelähämä, neelähütmä

mamm1 s <mamma, .mamma>
1. hellitl jook ▪ sis õks ka viläʔ .vihma .tahtvaʔ, .mamma orasõʔ ogivaʔ (rahvalaulust) siis tahavad viljad vihma, orased oigavad joogi järele; ime and´ õks aganit, saat´ saŕa.päälsit, noid käsk´ vette visadaʔ, mamma .sisse mahutaʔ (rahvalaulust) ema andis aganaid, saatis sõelapealseid, käskis neid vette visata, joogi sisse mahutada; tuu õks jooguʔ .liplõ .liime, maitskõʔ koorõ mammakõist (rahvalaulust) too joogu [kaera]lible leent, maitsku koorejoogikest; .julgõʔ olliʔ õks kõik´ Jumala söögiʔ, makõʔ .Maarja mammakõsõʔ (rahvalaulust) tugevad olid kõik jumala söögid, magusad Maarja joogikesed
2. euf viin, keelekaste ▪ võtkõ‿ks ti .viina inämbi, ärä maitskõʔ mõrro .mamma (rahvalaulust) võtke te rohkem viina, maitske mõru keelekastet; tulõʔ õks sa, näio, juuʔ .viina, marsiʔ siiä .maitsma .mamma, juuʔ õks sa .viina, saaʔ .julgõ, maidsaʔ .mamma, marsiʔ mullõ (rahvalaulust) tule sa, neiu, joo viina, marsi siia viina maitsma, joo sa viina, julgeks saa, maitse viina, tule mulle [naiseks]; sai õks sis viin .juudust, mõro mamm maidsõtust (rahvalaulust) sai siis viin joodud, mõru keelekaste maitstud

.moośkas ~ .moośka s <.moośka, .moośkat>
1. harilik maakirp (Phyllotreta undulata) ▪ .moośkaʔ sööväʔ ar .kapstaʔ, jovva‿i ar naid .moośkit ka .häötäʔ maakirbud söövad kapsad ära, ei jõua kõiki neid maakirpe ka ära hävitada; .moośkaʔ ommaʔ linnu pääl, .karglõsõʔ ütest paigast .tõistõ, .kuumõgaʔ lüü nääʔ maakirbud on lina[taimede] peal, hüppavad ühest kohast teise, nad ilmuvad kuumade ilmadega
2. kihulane ▪ nii pall´o oll´ .moośkit, mõ̭nõvoori lätsi läbi ku .määntse sao nii palju oli kihulasi, [et] mõnikord läksin nagu läbi mingi saju[pilve]; nii pall´o oll´ .moośkõ, mahadi ja kaidsi näo iist kihulasi oli nii palju, [et] vehkisin ja tõrjusin [neid] näo eest; sa käut ku .moośka, mokaʔ pikäh piltl sa käid ringi nagu kihulane, mokad pikad (mossitajast)

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

nakahama v <nakahtaʔ, (ta) nakahas> , nakahtama <nakahtaʔ, (ta) nakahtas>
1. külge hakkama, nakkama ▪ mõ̭ni .haigus nakahas, sarlaʔ vai pokatõbi mõni haigus nakkab nagu sarlakid või rõuged; varastagu‿iʔ ka eiʔ imä, muido latsõlõ ka nakahtas ärgu ema ka varastagu (lapseootel olles), muidu hakkab [see mood] lapsele ka külge. Vrd nabunõma
2. kinni hakkama, nakkuma ▪ .takjaʔ nakahasõʔ .käüsse .külge takjad hakkavad varruka külge; tõõnõ nakahas .külge, et sa leiʔ, et olt ka kõvvõŕ teine hakkab külge (peale ajama), et sa lõid, et sa oled ka süüdi; kõrtsi toolɪʔ ommaʔ kõ̭ik´ tõrvatuʔ arʔ, nigu .perse .külge pant, nakahas piltl kõrtsi toolid on kõik tõrvatud, nii kui tagumiku külge paned, jääb kinni (kõrtsist on raske lahkuda)

näräpine adj <näräpitse, näräpist>
1. kisklik, okslik (puu) ▪ katś näräpist kuusõ pakku jäti .lahkmaldaʔ kaks kisklikku kuusepakku jätsin lõhkumata. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpäne
2. folk kiuslik ▪ hot´ om sääl neio näräpine, olõ‿i kabo nii kaposi (rahvalaulust) ehkki seal [magamisasemel] on kiuslik neiu, pole tütarlaps nii kena

pini|.haigus s <pini|.haigusõ, pini|.haigust> rahhiit, koeratõbi (lastel) ▪ latsil oll´ pini.haigust laste seas oli koeratõbe; mähe latsõ teki .sisse, panni läve pääle, kutsi pinni üle, üte voori karaś üle, tõõsõ voori, ni .pässi latś pini.haigusõst mähkisin lapse teki sisse, panin läve peale, kutsusin koera üle [astuma], hüppas ühe korra üle, teise korra, ja laps pääses koeratõvest. Vrd pinitõbi

.poorna|vatsk s <.poorna|vadsa, .poorna|.vatska> poornapäeva karask ▪ .poornavadsa .sisse .panti .kõ̭ikõ .vilja, kardohkit ni rüki ni .kesvi, suurõb jago oll´ õks rüki poornakaraski sisse pandi igasugust vilja, kartuleid ja rukist ja otra, suurem osa oli ikka rukis; .poorna.vatska andas eläjille, ko kari edimäist .kõrda .mõtsa .aetas poornakaraskit antakse loomadele, kui kari esimest korda metsa aetakse; ese and´ õks jäl vakast vanna .leibä, Poolikõlõ .poorna.vatska (rahvalaulust) isa andis vakast vana leiba, poornakaraskit Poolikule (laupäeval sündinud lehmale)

postel´ s <posteli, postelit> , postõl´ <postõli, postõlit> , postõ̭l´ <postõ̭la, postõ̭lat> voodikott; madrats ▪ ja ku hüäʔ meele asõmaʔ ommaʔ .säedüʔ: katś .patja pää all, katś tekki kattaʔ, katś linna küle all ja pudsajinõ postel´ ka viil küle all ja kui head asemed meile on seatud: kaks patja pea all, kaks tekki katmiseks, kaks lina külje all ja sulgkott ka veel külje all; tuu .omgi posteli kott´, mink pääl .maatas see ongi voodikott, mille peal magatakse; .Maaŕal lätś tütäŕ mehele, ost´ pudsajadsõ postõli Maarjal läks tütar mehele, ostis [talle] sulgmadratsi; asõ lillest, postel´ villõst, padi luiga pudsajinõ (rahvalaulust) ase lilledest, voodikott villadest, padi luigesulgedest. Vrd postel´ka

purᴜtsõhe ~ purᴜtsõhõ adv puruselt, prahiselt ▪ ko müügi jaost .korjat .marjo purᴜtsõhõ vai vaglotset porovikka, sis üldäs, õt egas eiś süü‿üi P kui müügi jaoks korjad prahiselt marju või ussitanud puravikke, siis öeldakse, et ega siis ise [neid] ei söö; kuis sa nii purᴜtsõhe põimõt P kuidas sa nii prahiselt õsusid (kõrsi maha jättes); ega põima‿s sa .põldu purutsõhõ, ega aja‿s sa kokko asutsõhõ (rahvalaulust) ega sa õsunud põldu puruselt, ega sa ajanud kokku prahiselt. Vrd asutsõhe

.rihvama v <rihvadaʔ, .rihva> rehmama ▪ poisś es olõʔ ka laisk, nii kui mõõgagaʔ rihvaś, nii .arke rihvaś üte pää kuradel .maaha, jäi katś pääd õnnõ alalõ P (muinasjutust) poiss polnud ka laisk, nii kui mõõgaga rehmas, nii rehmaski kuradil ühe pea maha, ainult kaks pead jäi alles. Vrd .rehmämä, rehähütmä

.rüüslemä v <rüüseldäʔ, .rüüsle> rüselema, kisklema ▪ rüüselgu‿i, .rõivaʔ ka kakᴜt arʔ, kui .rüüslemmä läät ära kiskle, kisud veel rõivad ka katki, kui kisklema lähed. Vrd .höüstelemä, .hüüslemä, jagõlõma, .kisklõma, .kaklõma, .taplõma

tirksahtuma v <tirksahtudaʔ, tirksahtu> kliratama, äkki klirisema ▪ livvakõnõ tirksahtu helehehe, kui aho nulga .vasta puttu ja .katski lätś liuakene kliratas heledasti, kui vastu ahju nurka puutus ja katki läks

tsiksahama v <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahas> , tsiksahtama <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahtas>
1. klõpsatama, plõksatama ▪ karbi usś .kargas vallalõ, tsiksahas õnnõ karbi kaas hüppab lahti, nii et plõksatab. Vrd tsäbähtämä
2. täksama (tuld) ▪ ma tsiksahta sullõ tuld ma täksan sulle tuld. Vrd .tsiksama, .tsikśmä

tsädsü s <tsädsü, tsätsü> üdi ▪ tsätsü saa‿ai muido kätte, ku lüüʔ luu .katski üdi ei saa muidu kätte, kui löö luu katki. Vrd säsü

õhi s <õhi, õhhi>
1. hool, hoidmine; õnn ▪ .tahtsõ mu mehiläse õhhi arʔ viiäʔ tahtis mu mesilaseõnne ära viia; ma anna mehiläseʔ .Maaŕa kätte, täl om õhi ma annan mesilased Maarjale, tal on [mesilastega] õnne
2. taig, kaitsemaagiline rituaal; kaitsemaagiline tabu ▪ üripäävä hummogu .peeti jalʔ tuudsamma õhhi: imä pand´ viil katś munna .liuda, ütś sai kaŕᴜssõlõ, a tõõnõ .viidi Ürile jüripäeva hommikul viidi läbi jälle sedasama rituaali: ema pani veel kaks muna kaussi, ühe sai karjus, aga teine viidi Jürile [ohvriks]; jummal´ hoit räüsä iist, ku mingu‿iʔ räüsäpäävä .nurmõ tegemä, Eestimaal ommaʔ suurõʔ räüsäʔ, meil siih ei olõʔ nii, sääl es .peetä taad õhhi jumal hoiab rahe eest, kui ei minda rahepäeval (25. mail) põldu harima, Eestimaal on suured rahesajud, meil siin nii väga ei saja, [aga] seal ei peetud sellest tabust kinni; kaŕa .vällä.laskmise õhhi .peeti järgiti karjalaske rituaali